Roostevabast terasest tooted - nagu metallist kõrred, toidukarbid, termosed, köögitarbed ja raseerijad - on populaarsed alternatiivid plastikule. Tihti reklaamitakse neid kui 'zero waste swappe'. Siiski ei tähenda see seda, et roostevabal terasel puuduks täielikult ökoloogiline jalajälg. Kas meie zero waste swapid on tegelikult nii rohelised, kui me seda arvame? Selles artiklis uurin milline on roostevaba terase tegelik mõju keskkonnale, et oskaksin teadliku tarbijana seda materjali jätkusuutlikult kasutada.
Roostevaba terase tootmine
Terase peamine koostisaine on rauamaak, mida kaevandatakse maapõuest. Aastas kaevandatakse üle 2 miljardi tonni rauamaaki, millest umbes 95 protsenti läheb kasutusse terase valmistamiseks.
Rauamaagi kaevandamine on väga energiamahukas ning põhjustab muu hulgas ka õhu- ja veereostust. Lisaks viib ükskõik millise aine kaevandamine alati looduslike elupaikade ja bioloogilise mitmekesisuse hävinguni.
(Loe lisaks: Kui keskkonnasõbralik on tuumaenergia?)
Kaevandatud rauamaagist terase valmistamine on samuti väga energia nõudlik. Terase tootmine on kõige suurema energiakulu ja CO2-heitega tööstustegevus maailmas. Peamised energiaallikad, mida terase tootmiseks kasutatakse on kivisüsi (50%), elekter (35%), maagaas (5%) ja muud gaasid (5%).
Iga toodetud tonni terase kohta, eraldub atmosfääri keskmiselt 2,9 tonni CO2 heidet. Terase tootmine põhjustab 8% kasvuhoonegaaside heitkogustest terves maailmas (milleks on 3,3 miljonit tonni CO2 heidet aastas) - mis on rohkem kui lennureisid või internet.
Lisaks on roostevaba terase tootmine 21. sajandil kahekordistunud 20 miljonilt tonnilt 40 miljoni tonnini aastas. Suurimaks terase tootjaks on sealjuures Hiina, kes toodab umbes poole maailma terasest.
Hea uudis on aga see, et kuni 80% tänapäeval toodetud uuest roostevabast terasest põhineb vanametallil ehk taaskasutusel, millest ma räägin pikemalt mõne lõigu pärast.
Kasutamine
On selge, et roostevaba teras pole mingi ime materjal, mida lõpmatuseni tootma peaks. Aga milleks me seda kasutame? Roostevaba terase peamiseks kasutusalaks on töötlev tööstus. Igapäevaelus leiab teras kasutust peamiselt köögitarvete näol.
Terasest tootmine on kallis ning seetõttu on terasest tooted väga harva mõeldud ühekordseks kasutamiseks.
Erinevalt plastikust on roostevabast terasest nõud ja köögitarbed lekkekindlad ega erita tervisele ohtlikke sünteetilisi aineid nagu BPA või BPS, mis kuumusega kokkupuutel meie toitu imenduvad.
Seetõttu on teras väga hea alternatiiv plastikust köögitarvetele, kuid keskkonnasäästlikkuse vaatepunktist tuleb nentida, et näiteks käsitööna valmistatud puidust pannilabidas on palju keskkonnasõbralikum kui roostevabast terasest variant.
Lisaks olen märganud, et mitmed zero waste ja öko poed müüvad tooteid, mille keskkonnasõbralikkus on tegelikult küsitav. Näiteks roostevabast terasest jääkuubikud - arvestades terase keskkonnamõju ja fakti, et need on täiesti ebavajalikud tooted, ei ütleks ma, et need keskkonnasõbralikum alternatiiv on.
Teiseks, olemasolevate plastikust pesulõksude asendamine terasest pesulõksudega, lihtsalt seepärast, et need on ilusamad, ei ole samuti keskkonnasõbralik otsus.
Samas on mitmeid tooteid, mis on tõepoolest keskkonnasõbralikumad, aga ainult juhul kui sa neid piisavalt kasutad. Toidukarpide ja termoste näol on terase kasutus samuti pigem õigustatud, just seetõttu, et need ei lekita sinu toitu kemikaale nagu plastikust toidukarbid.
Taaskasutamine
Nüüd, kui oleme rääkinud, kui hirmus on roostevaba terase tootmise jalajälg, saame õnneks tõdeda, et roostevaba terast saab väga kergesti taaskasutada.
Sarnaselt klaasile ja alumiiniumile ei lange roostevaba terase kvaliteet iga ümbertöötlemise järel, nagu juhtub plastiku ja paberi puhul. Seega ei ole terase ümbertöötlemisel vaja lisada uut terast. Terase ringlussevõtu määr on samuti üks kõrgemaid maailmas. Aastal 2014 oli selleks 86%. Terase taaskasutust saab võrrelda ka valdkondade järgi, milleks on autotööstuses 95%, koduseadmete puhul 88% ja pakendite puhul 70%.
Taaskasutatud terase ökoloogiline jalajälg on tunduvalt väiksem, kui uue terase tootmisel. Lisaks kokkuhoiule CO2-heidete arvelt, säästab üks tonn taaskasutatud terast ka 642 kilovatt-tundi elektrit, 280 liitrit naftat, 3 kuupmeetrit ruumi prügilas ja 1000 kg rauamaaki. Terase taaskasutus nõuab 25% vähem energiat, kasutab 75% vähem vett ja eraldab 75% vähem õhusaastet kui uue terase tootmine.
Siiski jõuab osa terasest ka prügimäele. EPA (Environmental Protection Agency) on avaldanud, et aastal 2018 jõudis Ameerika Ühendriikide prügilatesse 10,5 miljonit tonni terast.
Kas teras on parem kui plastik?
Terase ja teiste metallide tootmiseks kulub palju rohkem energiat, kui plastmassi tootmiseks. Samuti kaasneb terase tootmisega suurem kogus CO2 heidet. Kuid oleks vale piirduda ainult nende numbrite vaatamisega.
Plastil on palju pikaajalisem negatiivne mõju, kuna sellega kaasneb mitmeid probleeme, nagu taaskasutuse ebaefektiivsus (plasti ülemaailmne taaskasutuse määr on vaid 9%), ookeanite reostus ja mikroplastik, mida on leitud isegi inimese rinnapiimast. Plastik reostab meie keskkonda rohkem, kui rauamaagi kaevandamine ning teras kui eraldiseisev materjal. Teras ei ole biolagunev, kuid looduses ladestudes ei eralda see CO2 heidet ega kemikaale.
Lisaks, kuigi terase tootmisel kasutatakse energia saamiseks ka fossiilkütuseid, sõltub plasti tootmine sellest palju rohkem. Toornafta on plastiku peamine komponent ja naftatööstus on teadagi kõige saastavam tööstusharu maailmas.
Terase ökoloogilist jalajälge soovitakse vähendada minnes üle kivisöel töötavatelt ahjudelt elektri- või vesinikul töötavatele ahjudele.
Plastikut saab taaskasutada vaid 1-3 korda, kuid teras on lõputult taaskasutatav.
Lõpetuseks, kuigi roostevaba terase tootmine tekitab esialgu rohkem heitkoguseid, eraldab plast kasvuhoonegaase kogu oma elutsükli vältel, ka siis, kui see jõuab prügilasse.
Siiki on selge, et ühekordseid plastikust tooteid ei saa asendada ühekordselt kasutatava terasega. Selle kohta saab tuua hea näite võrreldes plastik- ja metallkõrsi. Uuringud näitavad, et ühe metallist kõrre süsiniku jalajälg 149 korda suurem kui plastkõrre oma. Seega on metallist kõrs keskkonnasõbralikum ainult siis, kui see asendab vähemalt 149 plastikkõrt. See on realistlik, juhul, kui sa ostad ainult paar metallkõrt ega kaota neid ära.
Seega on roostevabast terasest tooted keskkonnasõbralikumad ainult siis, kui nad ka tegelikult kasutust leiavad. Õnneks on teras palju vastupidavam kui plast ja ei purune kergesti, mistõttu pole keeruline roostevabast terasest toodet 149 korda kasutada. Metallist kõrred ja näiteks ka raseerijad ei purune ilmselt kunagi, kuid keskkonnasõbralikud on nad ainult siis, kui sa kasutad sama toodet aastaid ega osta uusi lihtsalt seetõttu, et sa vanast ära tüdined.
Kasutust mitteleidnud toode ei ole aga kunagi keskkonnasõbralik, ükskõik millisest materjalist ta tehtud on.
Kokkuvõte
Roostevaba teras on väga laialdaselt kasutatud materjal. See on püsivam kui plastik ja lõputu arv kordi taaskasutatav. Roostevaba terast nähakse kui "keskkonnasõbralikku alternatiivi", kuid see ei tähenda, et iga roostevabast terasest toode oleks automaatselt keskkonnasõbralik. Tänapäeva tarbimisühiskonnas on lihtne langeda reklaami ohvriks ja soetada endale nö. "keskkonnasõbralikke" ja ebavajalikke tooteid, sest need on esteetiliselt atraktiivsed. Ka roostevabast terasest toodete puhul tuleks kõigepealt läbi mõelda nende toodete tegelik vajalikkus.
Postita kommentaar