Miks ja kuidas vähendada kiirmoe tarbimist?

jaanuar 24, 2023

kiirmood
Käes on aasta 2023 ja ma arvan, et see võiks olla aasta, mil me oma tarbimisharjumisi kasvõi natukenegi muutma hakkame. Kiirmood on olnud meie ümber juba aastakümneid, kuid üha enam on selge, et meie senine tarbimine ei ole jätkusuutlik, ja on näha ka see, kui laastav on olnud kiirmoe mõju keskkonnale ja inimestele. 

Tegelikult on kiirmoest juba üpris palju räägitud, seega ma usun, et see artikkel ei tule kellegi jaoks täieliku üllatusena. 

Ükskõik millise probleemi mõistmiseks on hea tutvuda faktidega ja seda me ka täna teeme. Postituse lõpus toon välja ka ideed, kuidas igaüks ise oma kiirmoe tarbimist vähendada saab. 

Mis on kiirmood?

Mõiste "kiirmood" sümboliseerib ülimalt kiiret ning odavat tarneahelat, kus ideest saab hetkega toode. Sama kiirelt jõuavad riided ka poelettidele ning on juba hetke pärast kulunud ja moest väljas. Kiirmoe tööstuses liigub kõik uskumatult kiiresti ning disain jõuab ideest poelettideni vähem kui 30 päevaga. 

Sõna "kiirmood" tähendab meie jaoks odavaid hilpe, mida igaüks kottide viisi koju tassida või tellida saab. 

Et kiirmoodi vältida, tuleks esmalt teha selgeks, millised brändid ja poed kiirmoe alla kuuluvad. Kahjuks on vastus väga lihtne: enamik rõivabrände on kiirmoe brändid. Enamus riideid meie kaubamajades on kiirmood. Kõige tuntumad neist on Zara ja H&M. E-poodidest SHEIN, Pretty Little Thing, Fashion Nova, jne jne. Ka brände nagu Nike ja Adidas liigitatakse tihti kiirmoe alla ja olgem ausad, kui arvestada kus ja kuidas nende riideid tehakse, siis nad põhimõtteliselt ongi seda. 

Kiirmood on kõikjal meie ümber ning paljude inimeste jaoks on see ainuke kättesaadav viis riiete soetamiseks. Mitte isegi rahalises mõttes, vaid sellepärast, et need poed lihtsalt on igal pool olemas. Isegi pisemates linnades nagu Viljandi on olemas NewYorker-i, Takko ja Pepco poed. 

Tootmisega kaasnevad probleemid

Rõivatööstus kuulub viie suurima saastaja hulka maailmas (esimene on fossiilkütused ja teine loomakasvatus). Moetööstus toodab 10% kogu inimkonna CO2 heitmest. Igal aastal toodetakse maailmas üle 100 miljardi riideeseme. See on 400% rohkem kui 20 aastat tagasi.

Kiirmoebrändid toodavad pidevalt uusi hooajalisi rõivakollektsioone. Mõned koguni 52 kollektsiooni aastast ehk 1 kollektsiooni nädalas. See omakorda muudab trendid väga lühiajalisteks ja kiiresti mööduvateks. Paljud trendid on kiirmoebrändide poolt kunstlikult loodud. Brändide nagu SHEIN heaks töötavad internid, kelle reaalne töö on otsida internetist stiile, mida kopida. Muuhulgas kopivad kiirmoebrändid ka üksteise tooteid ja ongi uus moeröögatus igas rõivapoes olemas. Meile tundub, et tegu on uue laheda trendiga, sest see on ju ometi igas poes. Soov nende trendidega pidevalt kaasas käia, paneb inimesi aga üha enam uusi riideid ostma.

Rõivamaterjalid

Puuvill on endiselt enim kasutatud rõivamaterjal, kuid sünteetiliste kangaste kogumaht on selle kõrval kombineerituna suurem. Seega räägin lühidalt mõlema puudustest. 

Puuvillatööstus on suurim pestitsiidide ja putukamürkide tarbija maailmas. Puuvillatööstus moodustab 18% ülemaailmsest pestitsiidikasutusest ja 25% putukamürgi kasutusest.

Sünteetilisi kangaid valmistatakse aga plastiku ehk toornafta baasil, seega on need otseselt seotud planeedi kõige saastavama tööstuse - fossiilkütustega. Olgugi, et polüestri tootmine nõuab palju vähem vett ja maapinda kui puuvilla tootmine, tekitab polüestri tootmine kolm korda rohkem CO2 heidet. 2015. aastal paiskas polüestri tootmine õhku 282 miljardit tonni süsihappegaasi. Lisaks kasutati 2015. aastal polüestri ja muude sünteetiliste tekstiilide tootmiseks rohkem kui 330 miljonit barrelit naftat.

Plastikprügi

Uute riiete tootmise, transpordi ja väljapanekuga kaasneb ka palju plastikprügi, millest suur osa jääb tarbijale varjatuks. Rõivad saabuvad tehasest poodidesse täpselt samamoodi nagu e-poest tellides - igaüks eraldi plastikkotis. Lisaks kaasneb riiete väljapanekuga suur kogus ühekordselt kasutatavaid riidepuid, millest hinnanguliselt 85 miljardit jõuab iga aasta prügimäele. 

Veekasutus ja veereostus

Väga suur probleem on ka riiete tootmiseks kasutatud vee hulk. Moetööstus kasutab aastas 93 miljardit kuupmeetrit vett olles suuruselt teine veetarbija maailmas. Ainuüksi ühe puuvillase särgi tootmiseks kulub 2700 liitrit vett.

Lisaks sellele puudub kiirmoe tehastel reoveekäitlus ning mürgiste kemikaalidega reovesi jõuab tagasi meie veeringlusesse. 

Ainult 3% maailma veest on joogikõlbulik, kuid 2/3 sellest on külmunud või kättesaamatu. Seega jääb meile kasutada vaid 1% maailma veest ning kiirmoetööstus saastab seda vähestki, mis meile on jäänud.

Kiirmood

Kaasaegne orjapidamine

Moetööstuse tegevuse tõttu ei kannata mitte ainult keskkond, vaid ka inimesed. Tootmiskulude vähendamiseks on kiirmood viinud oma tehased arengumaadesse, kus on palju väiksemad palgad kui meil. Kõige levinumad neist on Hiina, India, Bangladesh ja Kambodža. 

Kiirmoe tehased on inglise keeles tuntud kui sweatshop-id. Sealsetele töötajatele makstakse väga madalat palka ja nad töötavad väga halbades ning sageli ka ohtlikes tingimustes. 2013. aastal varises Bangladeshis kokku Rana Plaza nimeline hoone, mida kasutasid mitmed kiirmoe rõivabrändid. Õnnetuses hukkus 1134 inimest. See juhtum pole sugugi ainus omataoline. Töökodade omanikud hoiavad raha kokku nii ehituse kui ka remondi arvelt, mistõttu on toimunud sadu pisemaid õnnetusi.

Kiirmoetööstus on kurikuulus ka sunnitöö ja lapstööjõu poolest. Bangladeshis on rõivatööliste keskmine palk 100 eurot kuus, samas on sealsed elamiskulud palju suuremad. Töölised elavad ühiselamutes ning neil jätkub vaevu raha, et pakkuda oma peredele peavarju, haridust ja toitu. Et panna asi perspektiivi: kiirmoe brändi CEO teenib nelja päevaga sama palju kui rõivatööline terve oma eluaja jooksul. Ainult 2% moetöölistest teenib elamiskõlblikku palka. Paljud töölised töötavad rohkem kui 290 tundi kuus, tihti kella 2-ni öösel, ilma ületunnitasu ja sotsiaalkindlustuseta. Nad on ühed kõige madalapalgalisemad töötajad maailmas ja neid on kokku ligikaudu 40 miljonit. 

Muide, 85% rõivatöölistest on naised. Seksuaalne ahistamine, diskrimineerimine ja alandavad karistused pole nendes töökodades samuti haruldased. Sotsiaal-majanduslikud struktuuri nendes piirkondades, kuhu kus kiirmoebrändid on oma tehased üles ehitanud, muudavad rõivatööliste jaoks oma õiguste eest võitlemise, töölt lahkumise või palga ja tööaja arutamise väga keeruliseks. 

Ühesõnaga, kiirmoebrändide tegevjuhid on teeninud miljardeid dollareid müües odavalt valmistatud riideid, tootes rohkem rõivaid kui meil reaalselt kunagi vaja läheb, kahjustades samal ajal keskkonda ning hoides oma töölisi kaasaegses orjuses. Covid-19 pandeemia alguses tühistasid kiirmoebrändid rohkem kui 40 miljardi dollari eest valmis ja tootmises olevaid tellimusi, mille tagajärjel kannatasid enim just rõivatöölised, sest tehastel puudusid vahendid neile maksmiseks. See on suurepärane näide sellest, millised on nende brändide tegelikud väärtused ja prioriteedid. 

Kiirmood

Kuidas me kiirmoodi kasutame?

Kahjuks ei lõppe kiirmoe keskkonnamõju selle tootmisega. Rääkida tuleks ka sellest, kuidas mõjutab keskkonda kiirmoe igapäevane kasutamine. Alustame kohe kõige igapäevasemast - riiete pesemine. Sünteetilistest materjalidest rõivad eraldavad iga pesukorraga mikroplasti ning iga pesukorraga jõuab keskmiselt 9 miljonit mikrokiudu pesumasinatest jõgedesse ja ookeanidesse. Mikroplasti osakesed moodustavad hinnanguliselt 15-31% plastikust ookeanis. Siinkohal tasub mainida, et omakorda 35% sellest mikroplastist tuleb meie riietest.

(Lisaks kõigele sellele saame oma pesukoguse süsiniku jalajälge lausa kahekordistada kasutades elektrilist pesukuivatit!)

Kiirmood on mõjutanud negatiivselt ka seda, kuidas me oma rõivastesse suhtume. Vanasti oli täiesti normaalne katkine rõivaese ära parandada. Isegi sokid ja aluspesu said kokku õmmeldud. Tänapäeval ei vaevu keegi oma odavaid hilpe parandama - lihtsam on ju uus osta. Enne kiirmoe ajastut olid riided kallimad aga kestsid kauem ning riidepoode oli koguseliselt palju vähem. 

Teemasse süvenedes tundub mulle, et tarbijate nõudlus uute riiete järele ei ole põhjus, miks kiirmoest on saanud kõige saastavam tööstusharu maailmas. Luues pidevalt uusi rõivastiile ja trende, on kiirmoetööstus ise see, mis on pannud inimesi järk-järgult üha rohkem riideid ostma. See ei ole midagi, mis juhtus üleöö. Kui võrrelda riiete tarbimist 20 aastat tagasi ja praegu, on selge, et rõivaste tarbimine on tohutult kasvanud. 

Inimesed ostavad rohkem riideid, kui neil tegelikult vaja, ning tihti on need riided väga odavad ja kehva kvaliteediga. Mis küll kõigist nendest riietest saab?

Äravisatud riided

Euroopa Liidus visatakse aastas ära umbes 5,8 miljonit tonni tekstiilitooteid. See teeb umbes 11 kilo inimese kohta. Kehva kvaliteedi tõttu lõpetab umbes 85% kõigist riietest prügilates, ainult väike osa neist jõuab taaskasutusse. Prügilates vedelevad rõivad ei lagune kunagi, sest nende peale kuhjatakse üha rohkem prügi, mis muudab lagunemise õhu puudumise tõttu võimatuks. Selle asemel hakkab riideprügi aeglaselt metaani eraldama, mis on väga tugev kasvuhoonegaas, lausa 28 korda võimsam kui CO2.

Huvitaval kombel on kiirmoebrändid leidnud viisi, kuidas ka äravisatud riided enda kasuks pöörata. H&M on käivitanud kampaania, kus jagab taaskasutusse toodud rõivaste eest 15% sooduskuponge. Kampaania tegelik eesmärk on muidugi rohkem müüa. Tegelikkuses saab ainult 10% nendest riietest ümbertöödeldud ning enamik annetatakse heategevuseks, mis pole sugugi nii üllis, kui see esialgu kõlab. 

Heategevusele annetatud rõivastest leiab ainult 20% tegelikult kasutust. Inimesed ei anna endale aru, kui suur kogus kiirmoodi tegelikult "ära annetatakse". Oleme leidnud oma riideprügi probleemile lahenduse "heategevuse" näol saates riideid Aafrikasse, kuid tegelikkuses Aafika juba upub kiirmoe prahist. Ligi pooled Aafrikasse saadetud rõivastest on täiesti kasutuskõlbmatud ning lõpetavad üllatus-üllatus ikkagi prügilates.

Mida saame meie teha?

Igaüks saab oma kiirmoe tarbimist iseseisvalt vähendada, kuid moetööstuse jäädavaks muutmiseks on vaja regulatsioone ja nõudeid, mille väljatöötamisega Euroopa Liit ka praegu tegeleb. Muuhulgas soovitakse vähendada ka kiirmoekettide toodangu jõudmist Euroopa Liitu.

Samal ajal peaksime proovima juba praegu endale jätkusuutlikumaid harjumusi luua. On palju asju, mida saame kohe ära teha:

  • Pikendades rõivaste kasutusiga ühelt aastalt kahele, väheneb rõivaste tootmisest tekkinud CO2 kogust kuni 24%
  • Väldi suuri kiirmoebrände.
  • Toeta eetilisi ja jätkusuutlikke kaubamärke.
  • Teavita brände, kui soovid, et nad ennast muudaks.
  • Kanna olemasolevaid rõivaid ning paranda katki läinud riideid.
  • Toeta heategevusorganisatsioone, mis võitlevad rõivatööliste õiguste eest.
  • Osale veebikampaaniates nagu #PayUp, et avaldada kaubamärkidele survet oma töötajatele õiglast palka maksta.
  • Teavita oma lähedasi kiirmoetööstusega kaasnevatest probleemidest.
  • Osta kasutatud rõivaid. (Minu nimekiri kasutatud riideid müüvatest veebipoodidest)
  • Väldi moeröögatusi, mis juba aasta pärast moest väljas ja kasutust ei leia.
  • Eelista aegumatut disaini ja kvaliteetseid rõivaid.
  • Korralda vahetuspidu, kus pere ja sõbrad omavahel riideid vahetada saavad. 

Postita kommentaar