Sain sellise küsimuse osaliseks, kui rääkisin oma sõpradele ja tuttavatele, et olen minemas laternamatkale. Ja ega ma ise ka täpselt ei teadnud, mis mind ees ootab. Mingisugune ettekujutus mul muidugi oli, sest olin eelnevalt Laternamatkad.ee kodulehte piilunud, aga mis täpselt saama hakkab, ma siiski ei teadnud. Samas arvan ma, et selles oli ka asja võlu. Seega üritan oma postituses mitte liiga täpselt asukohti ja muud sellist ette rääkida, vaid anda aimu sellest, mida see matk endast üldiselt kujutab.
Niisiis, läksime mina ja Ketryn matkama. Matk oli korraldatud laternamatkad.ee poolt ja sealsamas kodulehel on olemas matkagraafik erinevate matkadega huvitavatesse Tallinna ja Harjumaa kohtadesse. Meie valisime sealt välja Seewaldi. Peamiselt, kuna ma lugesin, et tegemist on psühhiaatriahaiglaga ja ilmselt näeb seal ka paari mahajäetud maja. Kohe, kui ma seda Ketrynile näitasin, oli sihtkoht põhimõtteliselt lukus.
Kogunemine toimus psühhiaatriapolikliiniku parklas ja seal ootasid meid ka laternad, mis olid korraldajate poolt kunstipäraselt ritta seatud. Paar olulisemat asja, mida välja tuua võiks, on vast see, et matk kestab umbes 2 ja pool tundi ning terve selle aja jooksul jutustab matkajuht reaalajas külastatavatest kohtadest ja muustki. Kuna matkal on korraga umbes 50 inimest, antakse neile kas ühe või kahe peale raadiosaatja, mille abil on jutt ka rivi lõppu kuulda.
Oli aru saada, et matkajuht oli teinud tubli ettevalmistustöö, sest fakte tal jagus ja juttu oli väga huvitav kuulata. Minu jaoks oli kõige hämmastavam see, et matkasime peaaegu Tallinna kesklinnas, aga sellistesse kohtadesse, kus me tookord käisime, polnud ma kunagi varem sattunud. Edaspidi vaatan seda linna hoopis teise pilguga, kindel see.
 |
| Seewaldi katlamaja, veetorn ja elektrijaam |
Kõndisime siis viiekümnekesi rivis laternad käes ja võib öelda, et sugugi mitte kõik Tallinna elanikud ei tea, mis see laternamatk on. Paar jalakäijat ikka jälgis meid üsna imestunud pilkudega. Isegi natuke naljakas oli.
Igatahes, kui me olime just matkal ära käinud, küsis paar inimest minult, kas meil siis külm ei olnud. Kusjuures ei, üldse mitte. Muidugi olime me ka väga hästi ettevalmistunud: sallid, mütsid, kindad, jne. Aga kuna me kõndisime siiski 9 kilomeetrit, siis juba poole matka pealt tundsin, et sõrmed on ikka täitsa soojad. Ilmselt kuna me nii aktiivselt liikusime. Kui Ketryn minust puhkepausi ajal pilti tegi, ei olnud mul enam isegi kindaid käes.
Muidugi sadas veel lund ka ja ma arvan, et ükskõik millises teises olukorras oleks ma õues jalutades olnud üsna pissed off, et külm ja lumi sajab näkku jne. Aga 50-kesi laternatega jalutades oli vist kambavaim nii suur, et nagu ei pannudki tähelegi sellist asja. Pluss, nagu ma eelnevalt ütlesin, siis matkamisest oli juba päris soe hakanud.
Teate, mõne asjaga on nii, et enne proovida ei julge, kui keegi kutsub või käsib. Ja laternamatkaga oli täpselt nii. (Meid siiski kutsuti, mitte ei käsitud, haha). Nüüd tagantjärgi mõtlen muidugi, et oli super lahe kogemus ja võiks veelgi minna. Eriti kuna me elame sellises kaunis kohas, mida on õnnistatud nelja aastaajaga. Laternamatkad toimuvad nimelt ainult novembrist märtsini, kui õhtuti on pime. Miks mitte neid pimedaid talveõhtuid ära kasutada ja teha midagi lahedat?
*Postitus on valminud koostöös Laternamatkad.ee-ga. Fotod tegi Ketryn.
Postita kommentaar